Tere! Minu nimi on Mihkel ja ma olen investor.
Minu investeerimise lugu sai alguse siis, kui olin kaheksa-aastane. Alustasin „kogumistootest“. Vanemad andsid mulle iga nädal kooli jaoks taskuraha, kuid ma ei kulutanud seda kõike ära. Kui olin pannud kõrvale umbes ühe euro (praeguses vääringus), sain osta mänguasja, mida väga tahtsin. Praegu tundub see väike summa, aga tol ajal läks mul mitu kuud, et see raha kokku hoida. Niimoodi sain kätte tunde, kuidas midagi säästa ja selle abil eesmärke saavutada. Samuti õppisin ära, et endale tuleb maksta esimesena.
See õppetund aitas mul arendada harjumust panna alati mingi raha kõrvale. Tegin seda järjekindlalt, kuni astusin ülikooli. Aja jooksul tähendas see üha vähem raha kogumist mingi asja ostmiseks ja üha rohkem varude loomist.
Algkooliajast mäletan ka ühte korda, kui pidin laenama oma vanematele kuu lõpus raha (nad olid rahakoti koju unustanud). Järgmise kuu algul maksid nad mulle tagasi. Tõsi, tol ajal ma ei teadnud, et seda oleks võinud nimetada laenuks ja et ma oleksin pidanud selle eest ka intressi küsima.
Läks veidi aega, enne kui mõistsin, et raha saab panna enda eest tööle ja et mõned tooted teenivad sulle rohkem kui 0% aastas.
Selleks ajaks, kui ma ülikooli läksin, oli mul säästetud päris korralik summa. Samuti sain lisaraha vanematelt (kes olid kogunud seda mu ülikooli õppemaksu jaoks). Nii et võisin osta sülearvuti ja mul oli ikka veel varuraha järel.
Õnneks sattus mulle sel ajal kätte üks rahateemaline raamat (mille pealkiri oligi täht-tähelt „Raha“). Sain aru, et saaksin rahaga teha targematki kui lihtsalt koguda. Seega avasin oma esimese hoiuse ja suurendasin sissetulekuid märkimisväärselt – hakkasin teenima investeeringutelt 1% tootlust!
Kulus veel paar aastat, enne kui lõpuks tegin esimese investeeringu aktsiatesse. Töötasin oma elu esimesel tõelisel töökohal pangaametnikuna. Minu brutopalk oli tol ajal 550 eurot kuus ja kuidagi suutsin ma igal kuul 50 eurot kõrvale panna. Nii et umbes kümne kuuga sain säästetud kokku 500 eurot. Alles siis oli mõtet teha esimene aktsiaost.
Kuna mu sissetulekud hakkasid kasvama, suutsin tasapisi kasvatada ka oma portfelli. Mu põhimõte oli siis ja on ka nüüd see, et alustada tuleks nii vara kui võimalik, et kujundada positiivne harjumus. Kui kaotad varakult 50 eurot, võib see olla sama nagu 500 või 5000 euro kaotamine hilisemas järgus (kui sa teenid rohkem või sul on investeerimiseks rohkem raha). Ainuke erinevus peitub selles, et sul on võimalik palju varem vigu teha ja nendest õppida – ja selleks ajaks, kui sul on investeerimiseks suuremad summad, oled sa investorina juba targem.
Pärast esimest aktsiaostu ei läinudki enam kaua aega, kuni ostsin esimese üürikorteri. Õnneks oli mul endal korter juba olemas, nii et sain võtta esimese hüpoteeklaenu ja panna selle tagatiseks. Samal ajal muudkui lugesin ja uurisin investeerimise erinevate meetodite kohta. Samuti otsustasin seada eesmärgiks kuuluda 50 protsendi klubisse – ehk siis panna kõrvale ja investeerida 50% oma sissetulekust.
Kaheksa aastat hiljem hajutasin portfelli veelgi enam ja lisasin veel ühe eesmärgi – et passiivne sissetulek kataks mu igakuised põhikulud (eluasemekulud jms). Nüüd kuuluvad mu hajutatud portfelli kinnisvara (üürikorterite kujul), mitme platvormi kaudu antud laenud (põhiliselt EstateGuru, aga olen investeerinud ka teistel suurematel platvormidel, et tooteid mitmekesistada), osalused ettevõtetes ja väiksemat sorti aktsiaportfell.
Siit jõuamegi mu kokkuvõtliku põhimõtte juurde – see on hajutamine. Kuna tegelen aktiivselt ettevõtlusega, ei jätku mul aega selleks, et oma portfelliga pidevalt tööd teha ja tulusid maksimeerida. Pean ennast pigem passiivseks investoriks. Kuna töötan EstateGurus, püüan ka oma investeeringute juures kõike võimalikult automatiseerida. Digitaalsed investeerimistooted muudavad selle ju lihtsamaks. Tean, et kui ma oma portfelliga aktiivselt tegutseksin, võiksin ilmselt teenida suuremat tulu. Praegu olen siiski seadnud eesmärgiks, et mu portfelli kui terviku tootlus oleks 10 protsenti.
Niisuguse üsna passiivse strateegia elluviimiseks järgin ma lihtsat põhimõtet: hajuta kõike. Nagu ma eespool mainisin, hajutan eri varaklasside vahel, aga ka varaklasside sees (näiteks ühisrahastuse puhul investeerin eri platvormidel ja eri varaklassidesse). Võib arvata, et ma ei saavuta maksimaalset võimalikku tootlust, küll aga saan magada rahulikult, ilma portfelli suuremate kõikumisteta. Isegi kui üks varaklass on hädas, aitavad loodetavasti teised seda tasakaalustada.
Mingitel aegadel olen esitanud endale küsimuse: milleks üldse näha vaeva üürikorterite ja kinnisvara omamisega? Eriti juhul, kui eesmärgiks on automatiseerimine ja passiivne investeerimine. Kinnisvara ei ole ka nii likviidne nagu aktsiad või teised varaklassid. Samuti vajab see minult reaalset aega ja tootlus on tavaliselt väiksem. Aga mulle meeldib igakuine rahavoog, mida kinnisvara tekitab, ja samal ajal vara väärtuse võimalik tõus. Võiks öelda nii, et see on selline pikem mäng.
Samal põhjusel moodustavad mu portfelli põhiosa kinnisvaraga tagatud laenud. Need tekitavad igakuise rahavoo ja samal ajal annavad mulle kindlustunde, et kui mõne projektiga midagi juhtub, saab tagatise vähemalt maha müüa. Ilmselt on mõne inimese arvates mu portfellist liiga suur osa kinnisvaras ja see võib ka tõsi olla, aga teisalt jällegi on just kinnisvara see, mida ma kõige paremini tunnen. EstateGuru juhtkonna liikmena tean, et ma saan suurel määral mõjutada seda, et meie platvormil käiksid asjad õigesti ka teiste investorite jaoks.
Lõpetuseks selline mõte: investeerimist alustada on alati liiga hilja. Sa oleksid pidanud alustama juba eile. Paremuselt järgmine päev investeerimist alustada on täna.
