Estateguru kui ettevõte on nende reeglite kehtestamist pikisilmi oodanud, sest need muudavad Euroopa ühtsemaks ja annavad meile võimaluse pakkuda oma teenuseid veelgi rohkemates riikides ja kiiremini kui kunagi varem.
Kas annaksid meile kõigepealt pisut taustainfot, kuidas see määrus üldse välja töötati või kuidas selle järele vajadus tekkis?
Ühisrahastus ise on ju toiminud juba päris tükk aega, kümme aastat või veelgi kauem. Kui mõelda ühisrahastuse päritolu peale, siis tuleb välja, et suurem osa platvorme tekkis pärast eelmist finantskriisi aastatel 2007–2008.
Varem võisid lihtsalt minna panka ja panna raha sinna hoiule, ja seejärel võttis pank sinu raha ja laenas selle välja, näiteks tarbimislaenuna või kinnisvara arendamiseks. Nende investeeringute pealt teenitud intressi võttis pank endale, kas siis kasumina või tegevuskuluna. Kui sa millegipärast, olgu siis rahalisel või muul põhjusel, pangast laenu ei saanud, võisid võtta ühendust mõne jõuka eraisikuga ja laenata raha tema käest otse.
Pärast finantskriisi aga muutusid fintech’id väga kuumaks teemaks, sest inimesed mõtlesid nii: põhiasjad on olemas, aga proovime mingeid asju paremini teha. Teeme nii, et teenus oleks paremini skaleeritav ja kasutajasõbralikum; selgitame välja traditsioonilise laenamise puudujäägid ja vaatame, kas neid saab parandada. Kas meil on võimalik äppide ja odavamate makseplatvormide abil paremat kasutajakogemust pakkuda? Lisaks küsisid mõned inimesed veel nii: mis juhtub, kui me toome ühele platvormile tuhat inimest, kellest igaüks saab laenata välja sada eurot, ja paneme nende rahad investeerimiseks kokku?
Ja see töötab hästi, sest niimoodi pääsevad investorid oma tootlusele otse ligi. Kuigi risk on nüüd kliendi enda kanda, on ka tulu palju suurem, sest paariprotsendise tootluse asemel võid nüüd teenida lausa 10 või 11 protsenti või ükskõik kui suur see tootlus võib olla. See kõik sai alguse Ameerika Ühendriikides, siis liikus edasi Inglismaale, aga Euroopas on üks piirkond, kus see läks eriti hästi käima, ja need ongi Balti riigid. Elanike arvuga suhestades on Eesti täna ühisrahastuse osas üks Euroopa juhtriike.
Probleem seisnes selles, et kui ühisrahastus tasapisi edenes, siis reeglid ja määrused ei tulnud nii kiiresti järele. Ametivõimud püüdsid endiselt panku pärast viimast kriisi toimima saada. Aga siis sai ühisrahastusest nii kiiresti sedavõrd oluline asi, et varsti hakkasid nii Ühendkuningriik kui ka teised riigid avaldama määrusi, mille eesmärgiks oli kaitsta jaeinvestorit.
Mis sinu meelest olid peamised ajendid, mis sundisid seadusandjaid tegutsema?
Ma arvan, et nad tegutsesid proaktiivselt. Seadusandjad leidsid, et käes on õige aeg ühisrahastust reguleerida, et pole vaja oodata nii kaua, kuni see kasvab liiga suureks ja seda pole võimalik kontrollida. Siis muutus see ka Euroopas teemaks ja arvamus oli selline, et kuna meil on ühisturg, siis peaks ju ettevõtetel olema lihtne teistes piirkondades tegevust alustada, nii et kui saad panganduslitsentsi, siis võid seda vabalt kasutada kogu Euroopas, just nagu passi. Seega hakati välja töötama üleeuroopalist ühisrahastuse tegevusluba, mis annaks ettevõtetele võimaluse kogu Euroopas lihtsamini tegutseda, kuid probleemi keerukuse ja jurisdiktsioonide mitmekesisuse tõttu võttis see üsna kaua aega.
Kui kaua sellega siis läks?
See protsess on olnud väga pikk ja koroonapandeemia tõttu veelgi pikem, kui me eeldasime, aga lõpuks 2020. aastal võeti ECFR vastu ja 11. novembril 2021 hakkas see regulatsioon kehtima kogu Euroopa Liidus. Juba tegutsenud turuosalistele anti üks aasta aega, et taotleda oma riigis tegevusluba. Ettevõttena on sul nüüd võimalik valida, kas taotled ühisrahastusteenuse pakkujana tegevusluba või püüad saada mõnda muud litsentsi, aga kui sa tahad tegutseda selle ärimudeli järgi, siis ilma tegevusloata sa seda enam teha ei saa.
Praegu võid tegutseda ühes riigis, aga kui tahad tegutseda kogu Euroopa tasemel, pead kõigepealt kindlustama, et sa vastad iga Euroopa riigi nõuetele. ECFR muudab üle kogu Euroopa tegutsemise lihtsamaks. Nii et kui sa oled näiteks Soome ettevõte ja soovid ajada äri Saksamaal või Prantsusmaal või ükskõik kus mujal, on sul nüüd võimalik seda teha, kui sul on ühisrahastuse litsents olemas. Pead lihtsalt oma riigi vastavat asutust teavitama, et soovid ühes või teises riigis tegutseda, ja nemad teatavad tolle riigi pädevatele asutustele, et Soomes tegevusloa saanud ettevõte hakkab nüüd nende jurisdiktsiooni all teenuseid pakkuma. Nii et asja tuum on selles, et meil on üks ja ühine turg ning lihtsamad protsessid, et mitmes riigis tegutseda.
Määruse teine eesmärk on pakkuda rohkem kaitset ja seda eriti neile, keda on vaja kaitsta, ja see tähendab investoreid või jaekasutajaid, kes pole tüüpilised finantsüksused. Euroopa seadusandjad teevad kõik endast oleneva tagamaks, et petturitest ettevõtted ei saaks nende jaeklientidelt raha varastada ja seejärel teise riiki edasi liikuda. Eesmärk on anda sellele ärivaldkonnale ja turule hoogu juurde, pakkuda kaitset ja samuti selgust.
Ühisrahastus on väga spetsiifiline reguleeritud teenus, nii et ettevõte võib alustada ühisrahastusteenuse pakkujana ja seejärel liikuda edasi järgmisele tasandile, näiteks taotleda investeerimisnõustamise litsentsi, või kui tahetakse juba hoiuseid vastu võtta, siis panganduslitsentsi. Ehk et ettevõte saab valida erinevate tasemete vahel ja sõltuvalt sellest, mida teha tahetakse, tuleb teada reegleid, mida see ettevõte peab järgima.
Kuidas need reeglid Estategurut mõjutama hakkavad? Ilmselgelt oleme seda määrust toetanud ja oodanud, aga mida see meie jaoks tähendab?
Kõige olulisem asi, mida meie kui ühisrahastusplatvorm soovime, on investorite usaldus. Pankade tegevust on juba ammu reguleeritud ja see annab inimestele kindlustunde, et nad julgevad pankade kaudu investeerida. Meie oleme alati tegutsenud läbipaistvalt ja teinud kõik, mis on olnud meie võimuses, et järgida reegleid ja kaitsta oma kasutajaid. Meie teenus nõuab, et kliendid riskiksid teatud määral oma rahaga, ja selleks et kliendid meie teenuseid kasutaksid, on meil vaja, et inimesed meid usaldaksid. Oleme alati teinud kõik, mida suudame, et meie investorid meisse usuksid.
Enne ECFR-i jõustumist ei olnud ühisrahastus Eestis reguleeritud, aga meil oli Eesti fintech’ide katusorganisatsioon nimega FinanceEstonia, kes pani mingil hetkel kokku töörühma, kuhu kuulusid mitme fintech’i esindajad. Üheskoos avaldati hea tahte kokkulepe „Ühisrahastuse Hea Tava“, mis oli täiesti vabatahtlik ja mis üldjoontes tähendas seda, et selle kokkuleppega ühinenud fintech-ettevõtted lubasid järgida põhimõtteid, mis olid väga sarnased ühisrahastust reguleerivate nõuetega, mis hakkasid kehtima Ühendkuningriigis ja nüüd hiljem ka Euroopa Liidus. Ühisrahastusettevõtted, kes soovisid Hea Tavaga ühineda, pidid taotlema vastavat märgist. FinanceEstonia loodud spetsiaalne komisjon vaatas need taotlused läbi ja kas kinnitas need või lükkas tagasi. Ettevõte pidi esitama infot nii enda tegevuse kui ka selle kohta, milliseid samme on Hea Tava järgimiseks astutud.
Mõnes riigis kehtisid täies ulatuses kohalikud reeglid. Nii et kui me hakkasime teistesse riikidesse laienema, siis esimeste asjade seas vaatasime, kas need reeglid on olemas või mitte. Järgmine samm oli hankida vastavas riigis litsents. Selle tulemusena olime esimene ettevõte, kes vastas reeglitele mitmes Euroopa jurisdiktsioonis, alates Ühendkuningriigist kuni Soome ja Leeduni. Meie eesmärk oli tagada, et jääme ikka läbipaistvaks ja avatuks.
Me oleme oma ettevõttes juba palju asju ette valmistanud: toimivad kliendikontrollid, kaebuste käsitlemise protokollid, asjakohased turundussõnumid jne. Nii et hulk ettevalmistusi oli meil juba enne selle määruse jõustumist tehtud. Mõned uued nõuded on seal samuti, aga me oleme aktiivselt valmistunud, nii et võtame need hea meelega vastu. Eestis oleme lausa nende põhimõtete kujundamisele kaasa aidanud. Nende väljatöötamise nimel on kõvasti pingutatud. Ettevõtted ja organisatsioonid on teinud koostööd kohalike ministeeriumitega, et saata Euroopa otsustajatele tagasisidet. Eestis tegeles sellega just FinanceEstonia. Siin on tehtud palju koostööd ja ma arvan, et just nii see peabki käima. Kui tahetakse teha uuendusi, tuleb ettevõtetele anda ruumi arenemiseks ja vaadata, kuhu see viib, mitte eemalt otsuseid vastu võtta ja neid kellelegi peale suruda. Liiga rangete meetmete kasutamine võib selle tegevusala lihtsalt lämmatada.
Meie alal on paljud neid reegleid oodanud, meie ise kaasa arvatud, et asjad saaksid selgemaks. Põhiline probleem oli see, et igal pool kehtisid erinevad kohalikud reeglid, ja kuigi see võis sobida ettevõtetele, kes pakkusid teenuseid ühes riigis, siis üleeuroopaliste eesmärkide puhul see ei toiminud. Kui sul on tänapäevane ja tehnoloogial põhinev ärimudel, nii et sa tahad avada oma äri ühes riigis, aga kliendid tulevad paljudest riikidest, siis on oluline, et oleksid reeglid, mis kehtivad kõikjal. Kuna meie tegutseme eri maades, siis oleme oma esindajate kaudu osalenud selleteemalistes aruteludes kõigis neis riikides.
Keda need reeglid kõige rohkem mõjutama hakkavad?
Nagu ma ütlesin, meie jaoks on need suur asi, sest need võimaldavad usaldust ja selgust, aga meie oleme juba hästi toimiv ettevõte. Mõnele väiksemale firmale võivad need uued nõuded masendavad tunduda, sest investorid peavad nendega liitumiseks läbima rohkem protokolle ja vastama spetsiifilistele nõuetele, nii et kasutajakogemus võib veidi kannatada. Plusspoolel on siiski see, et nüüd on kasutajad paremini kaitstud ja nad saavad abi otsida juhul, kui neile tundub, et neid on petetud.
Kas meil oleks vaja mingit suurt muudatust veel mainida?
Tähelepanu on ikkagi suunatud tarbijakaitsele, investorite kaitsmisele. Näiteks on nüüd selged reeglid, millist infot on vaja iga projekti kohta avaldada ja kuidas tuleb kaebusi käsitleda. Need on vaja registreerida, et neid saaks vastava asutuse nõudel esitada. Huvide konflikti asjus on rohkem selgust. Kes tohib laenu anda ja kellele tohib laenu anda. Paremini on määratletud kriteeriumid, millised tehingud nende reeglite alla kuuluvad. See on üsna paindlik, sest riigid võivad ise määrata ühe või teise reegli alla kuuluvate projektide väärtuse. Kui palju tohib teatud litsentsiga laenu anda? Need näitajad on nüüd selgeks tehtud.
Lisaks eristatakse asjatundlikke ja mitte-asjatundlikke investoreid, need on eraldi kategooriad, mis sõltuvad kindlatest kriteeriumitest. Ettevõtetel on kohustus mõista oma kliente ja pakkuda vajadusel turvavõrgustikke ja piiranguid, et tagada klientidele võimalikult turvaline investeerimiskogemus. Näiteks kui sa oled mitte-asjatundlik investor, siis kehtib sulle nelja päeva pikkune taganemisperiood, nii et sul on pärast investeerimisotsuse tegemist aega sellest loobuda. Samuti on nüüd selged juhised selle kohta, kuidas oma teenuseid võib turundada, ja rõhk on jätkusuutlikul äriplaanil, mis arvestaks võimalike ootamatute arengutega. Need on mõned põhipunktid. Määrus ja selle delegeeritud õigusaktid hõlmavad kokku rohkem kui sada lehekülge, nii et me ei saa selles intervjuus kuidagi kõiki üksikasju käsitleda.
Arusaadav. Aitäh, et võtsid meie jaoks kõige olulisema kokku.
